Kõrgõzstanist Kasahstani: nomaadid, piiripunkt, mägijärv ja kanjon

Kõrgõzstani kirdeosast Kasahstani saab läbi väikse Karkara küla piiripunkti, mis on pool aastast suletud, seega seda teed mööda talvel piiriületust ette võtta ei saa. Karakolist Karkara piiripunkti viis väga ilusate mägede vaadetega tee. Arturi vanaema ongi Kõrgõzstanist just ilusaid mägesid kiitnud. Neid on siin igas suunas kuhu vaatad. Riigi pindalast tegelikult 90% ongi mäed, nii et neid ongi siin sõna otseses mõttes tõesti igal pool.

Üks osa teest, kui maanteelt ära pidime pöörama, viis meid läbi mägise piirkonna, kus nomaadid jurtades elasid ja karja kasvatasid. Need päris nomaadid ja päris jurtades, mitte turistidele mõeldud teenuseid pakkuvad tänapäevased jurtapidajad. Siin nad kasvatavadki karja, liiguvad suviti kõrgemale mägedesse ja talvel tagasi madalamale alale. Siin on tavaline mägedes näha jooksmas hobusekarju, mis meie jaoks on nii võõras vaatepilt. Hobune on siin lisaks heale liikumisvõimele mägiteedel ka liha- ja piimasaaduste allikaks. Ratsutada oskab küll vist juba iga väike laps siin mägikülades. Palju nägime ringi sõites siin lapsi hobustel karja ajamas.

Need mägedevahelised teed on tõesti üsna väljakutseis täis, kui sõita väikse kaheveolise sõiduautoga. On palju kive ja konarlusi, auke ja künkaid, isegi ojasid teel. Kohalikud sõidavad siin selliste samasuguste sõiduautodega küll palju kiiremini ja kehva teeolu arvestamata meist tihti mööda. Ju me oleme liigselt ettevaatlikud, aga samas ei jäta me ka minemata - kui kohalikud sõidavad, saame meiegi sõidetud, mis siis, et aeglaselt. Nii ongi vahel hobune siin mägedes kiirem vahend liikumiseks kui sõiduauto.

Karkara piiripunkt ise asub väga eraldatud alal, keset täiesti tühja kohta. Piiril ongi ainult paar väikest majakest ning silt ja lipud tõenduseks, et oled kahe riigi piirile sattunud. Mitte midagi muud peale silmapiiril kõrguvate mägede seal ümbruses tõesti pole, kui mitte arvetada üht teed ületavat lehmakarja, kes enne piirile jõudmist meie ees teel oli. Piirivalvurid on sõbralikud, isegi siis, kui kehva venekeele oskuse tõttu sügavamat vestlust pidada ei saa, uurivad nad välja kust me pärit oleme ning kus käisime ja kuidas meile siin meeldis. Paljud Kõrgõzstani inimesed, keda siin kohanud oleme, teavad kedagi Eestist. Peamiselt siis nõukogude armee kaudu, kus erinevatest liiduvabariikidest mehed koos olid teeninud. Üks mees oli isegi Võrus sõjaväes olnud, keda me Issyk Kuli ääres kohvikus kohtasime. Üldiselt teatakse Eestit ja uuritakse kuidas meil seal elu läheb ja kas meil on Kõrgõzstani tulemiseks viisat vaja. Üks mees turul uuris meie hinnataset ja rääkis, et tema unistuseks on Balti riikidesse ja Skandinaaviasse reisida. Üks veidi noorem neiu küll arvas, et Eesti on kusagil Hispaania lähedal - põhimõtteliselt oli tal ju ka õigus, sest eks see Euroopa ongi kõik üsna üksteisele lähedal.

Peale piiriületust peatas meid vastutulev auto, kust siis peale kiiret venekeelset seletust hüppas meie autosse üks piirivalvur. Natuke segane värk, suurt me küll keelebarjäõri tõttu aru ei saanud, aga see poiss tahtis lähimasse linna Kazakhstani poole peal. Nii me siis jätkasime sõitu kolmekesi. See poiss oli väga uudishimulik ja kohe uuris välja kes me oleme, mis keelt me räägime ja kust me tuleme, lisaks huvitas teda kui palju meie palk on Eestis. Samuti ta tegi meile selgeks, et tema on Uighur, mitte Kasahh. See on rahvusgrupp, keda on Kasahstanis umbes paarsada tuhat. Tema piirivalvurina teenib seal veidi alla 300€ kuus, seega ta arvas, et meie palgad on ikka väga head Eestis.

Kazakhstanis peatusime Satõ külas külalistemajas, kus perenaine meile õhtu-ja hommikusööki pakkus. Laud oli uhkelt kaetud ja toiduks oli ta meile valmistatud traditsioonilist Beshbarmaki, mis on toit tavaliselt hobuselihast (meil oli veiselihaga) ja mida serveeritakse suurtel pastaplaatidel. Ka pere sõi alati sama toitu nagu meie, küll mitte täpselt samal ajal, kui välja arvata, et hommikusöögilauas oli küll meil väike peretütar, kes seal ema telefonist pudru söömise kõrvale multikaid vaatas. Pererahvas ehitas seal parasjagu kõrvalhoonet, et oma külalistemaja veel laiendada.

Satõ küla on lähim suurem asula Kolsai järvedele, mis on väga kaunid ja üheks peamiseks vaatamisväärsuseks Kasahstani kaguosas. Me külastasime neist komest järvest vaid esimest muinasjutuliselt ilusat mägijärve. Ümber järve väga järsku kallast sai matkata ja järvepeal sõiduks paati rentida. Matkarada oli tõesti väga järskudel kallastel, keskmisest raskem teekond ning libastuse korral oleks kukkumist lõpetanud kindel sulpsatus jäisesse vette, sest kaldajärsakust allalibisemist oleks võimatu olnud peatada. Paadisõiduks anti meile kaasa lennukitest pärit päästevestid, nii saime neidki proovida ja lennureisidelt tuttava demonstratsiooni kohaselt ka torust neisse õhku juurde puhuda.

Järve vesi oli seal jäiselt külm, mis aga ei takistanud Arturit ujuma minemast. Mina ei suutnud oma jalalabasidki seal üle 15 sekundi hoida, kuid tema arvas, et see oleks üks mõnus koht supluseks. Kohalik poiss, olles kindel, et sellisesse vette küll keegi ujuma ei lähe, ütles julged sõnad, mis jäid siiski katteta, et temagi läheb ujuma, kui Eestlane seda teeb. Nii see Artur siis ujus uhkes üksinduses jäise sini-rohelise veega järves, mille kallastelt kõrgusid üles mäed. Vaatepilt oli ilus ja kui ise vett poleks katsunud, ei arvaks iial, et see nii külm võiks olla. Järv asub siiski pea 2km kõrgusel merepinnast ning vesi siin üldse soojaks ei lähegi. Kohalikud käivad seal ujumas küll juulis ja augustis, nagu nad ütlesid, kuigi vee temperatuur ka siis üle 10°C ei kerki.

Järveäärest tagasi sõites saime taas autosse reisija kaasa. Seekord järve ääres kohvikus töötava tüdruku, kelle me ta koju Satõsse viisme. Peale sõitu pakkus tüdruk meile küüdi eest ka raha, nagu siin kombeks on. Hääletajad maksavadki siin väikse summa neid peale võtnud autojuhtidele, seepärast siin ka nii palju hääletajaid ja nende pealevõtjaid on, et see toimib hea lisana ühistranspordile. Varem Satõst järvede poole sõites, rahvuspargi väravas pandi meie autosse jällegi kaks pargivalvurit, kelle me siis üles järve lähedale parklasse saime transportida.

Siin piirkonnas asub veel Sharõni kanjon, mis on 80km pikk. Seda loetakse isegi sama muljetavaldavaks nagu Ameerika Grand Canyonit. Selle punakast liivakivist moodustunud kaljuseinad ja -kujud on tõesti kenad. Tasub külastamist küll. Meie aja nappuse tõttu sinna matkama ei läinud, nautisime kanjoni ilu vaid ülevalt servalt, kus all liikuvad inimesed täpsemaks mõõdupuuks võttes sai aimu kanjoni suurusest ja võimsusest. Kohati on selle kanjoni sügavus 150-300m, mis on päris uhke vaatepilt.