Kõrgõzstan: Biškek, Tokmok, mäed ja kosed

Kasahstani-Kõrgõzstani piirile jõudes ootas meid järjekord piiriületamiseks. Üks hetk kui meie ees värav avati, suunati mind jalakäikate piiriületuspunkti. Artur jäi üksi autoga piiri ületama. Piirivalvurid olid seal päris naljakad, Arturilt küsis näiteks üks suitsu seal, endal vist oli otsa saanud 😂

Biškek on umbes Riia suurune linn, 700 000 elanikku - nagu 7 Tartut 😁 Peaaegu kogu linn on täis nõukogude aegset arhitektuuri, vaadata suurt midagi seal ei olegi. Sellist vanalinna nagu Euroopa linnades on, siin ei ole. 

Turukultuur on aga täies hoos, Osh Bazaaril linna südames keeb elu täie hooga. Kaupa on jällegi väga palju erinevat - puuviljadest elektroonikavidinateni. Ka linna ääres on üks turg, mis on väga väga väga suur, mitu kilomeetrit pikk. Sepa turul tuleks kogu Ropka piirkond enda alla võtta, et ligilähedaseltki sellele konkurentsi pakkuda 😂🤭 Me käisime seal esmaspäeval, kui see oli osaliselt suletud, kuid siiski väga paljud poekesed olid avatud. Hinnad on odavamad kui Almatõs - siit ostsin plätud 3.2€ eest, Almatõ rohelisel turul prooviti minult samasuguste eest esmalt saada 8€, siis langetas müüja hinna 5.5€ peale, aga mulle tundus ikka liiga palju. Õigesti tundus 😂 Me siin kaubelda ei viitsi eriti, ei tea kas siin peakski, esimene hind on juba nii odav mis nad ütlevad. 1.3€ eest ostsin omale vöö, sest unustasin enda oma koju - ilma selleta ei oleks ma saanud ühte kaasavõetud kleiti kanda 💃Müüja tegi kohe lahkelt vööle auke juurde ja lõikas parajaks ka kui ma näitasin, et see on liiga pikk 😅 Endiselt pole ma võimeline vene keeles seda selgeks tegema. Kehakeel aga töötab selliste asjade puhul küll. 

Me käisime Biškekis lisaks turgudele veel kunstimuuseumis, piilusime veidi vabduse väljakut, sõitsime mööda parlmendi valgest majast, vaatasime üle tsirkuse hoone ja ühe linna ilusaima maja - ooperi ja balleti teatri kena sammastega hoone. Ja siis otsustasime sõita linnast välja. Ja see oli väga hea valik 🏞️

Ala Archa rahvuspark asub Biškeki kesklinnst 40km lõunas, sinna on umbes tund autosõitu ja kohalikud armastavad seal pikniku pidada - läksime! Juba teel sinna mägede vahele avanesid meile nii uskumatult ilusad vaated rohelistele mäenõlvadele ja nende tagant kerkivatele lumistele mäetippudele, et peatus juba rahvuspargi värvas võttis meil väga kaua aega 📸 Rahvuspargi väravas küsis valvur meilt ilmselt veidi rohkem raha kui ta oleks pidanud, aga me olime täiesti ettevalmistamata ja polnud aimugi mis summa me talle üldse peaks maksma. Pileti asemel andis ta meile infolehe, vene keeles, ikka veel me ei saa sellest aru (võib-olla oleks juba aeg😅), seega kõik oluline jäi meile endiselt teadmata. Edasi imeilusal mägedest ümbritsetud teel sõites jõudsime viimaks tee osani mis oli autosid mõlemast äärest täis pargitud. Pühapäev, kõik on perega piknikule sõitnud. Õnneks oli juba nii õhtu, et saime omale parklas probleemideta koha. Ja jälle läksime täiesti ettevalmistamtult jalutama. Silt teeääres näitas 3km mingi koseni. No mis seal ikka, lähme jalutme!😁 Tee mägedes ei ole ju seesama mis meil Taevaskojas üks 3km jalutuskäik🤦‍♀️Tunni või veidi rohkemagagi jõudsime vaid poolele teele, mäest koguaeg üles, üle keskmise raskel matkarajal ronides, ma ütleks. Aga see vaade sealt oli siiski väärt rohkem kui kõik need kannatused 😂 Kõrgõzstan on ikka täiega ilusaid mägesid täis! Mis islandi loodus - minge Kõrgõzstani, see on hoopis erakordne! Aga minge veidi rohkem ettevalmistunult, ehk jõuate nii ka  koseni 😁

Heaküll, üks kosk jäi nägemata, aga järgmisel päeval käisime me kose juures ka ära! Teise kose, mis asus kohe teeääres kui sõita Tokmokist Kegetö poole ja sealt suurt Kegeti kanjonit mööda edasi, kõigest 40km Tokmokist. Idee poolest lihtsamini ligipääsetav. Jalavaeva poolest. Aga see autotee oli sinna ikka tõeliselt väsinud. Ja väsitav. Eriti kõrval istudes, see kohalejõudmine võttis terve igaviku. Nii tegingi veits sohki ja sõitsin sealt mägede vahelt tagasi alla Tokmoki poole ise 🤫 ja tee läks poole kiiremini (võib-olla oli asi ka selles, et sõitsime allamäge 😅) Kosk oli umbes 20m kõrge, tee sinna mööda jõe orgu jällegi suurepäraseid vaateid täis! Vahva käik! 

Tokmoki linnas on sündinud Arturi vanaema. Me küll tema lapsepõlvekodu asukohta ei tea, aga usun, et nägime seda vaaterattalt, mis seal kesklinnas oli. Me olime ainsad sõita soovijad 🎡 Olgu, Artur oli ainus sõita soovija, aga õnneks rääkis mind ka kaasa seekord 😁 Üks ring vaaterattal läks maksma meile umbes 2.5€ kahepeale - eks see vaateratas ole oma kasumi juba ammu ära ka teeninud, üsna vana juba teine. Aga vaade linnale ja mõlemast küljest linna ümbritsevatele mägedele oli hea, väga kena koht! 😊