Kasahstan: Almatõ

Lennukis ärkasin maandumise ajal, kui istme seljatoe pidi üles panema. Väga ilus vaade lumistele mäetippudele! Uskumatu, et Almatõs on pea 30 kraadi sooja⛱️ ja seal samas paistavad lumiste tippudega mäed 🏔️

Lennujaamas suutsime taksojuhtidele🚕 viisakalt ära öelda, normaalse kursiga kohalikku raha vahetada ja SIM-kaardi osta. Telefonile SIM kaarti ostma minnes putkasse astudes müüja mu inglise keele peale lihtsalt naeratades ütles, et ta ei oska seda.. Saime siiski kenasti hakkama ka kehakeeles. Nagu võluväel oli mu telefon müüja käes ja üks minu SIM väljas, uus sees. Seda kõike tegi ta väga ettenägelikult kirjaklambrist valmistatud kaardisahtli avaja abil. Veel valis ta mõne koodi, tõenäoliselt selleks, et kaart aktiveerida.. Ma loodan 😹 Ja mõne aja pärast hakkaski internet tööle. Ta veel mitu korda uuris kas ikka töötab. Kena töö, ilmselt on tal varasemaidki kogemusi internetti otsivate turistidega 😅

Lennujaamast hotelli otsustasime sõita liinibussiga🚌 Takso oleks maksma läinud umbes 3€, liinibussi pilet maksis aga 35 eurosenti. 16 km pikkune sõit lennujaamast võttis bussiga umbes tunni. Aga miks siis koonerdada, kui takso nii odav on ja sellega saaks ju kiiremini ka?😅 Sest kes bussiga ei sõida, see jääb olulisest kohaliku elu kogemusest ilma. Me nagunii võtame siin nädalaks rendiauto ja sõidame sellega palju ise ringi, aja kokkuhoiu mõttes, sest muidu selle lühikese ajaga nii palju käia ei jõuaks, nagu meil plaanis on. Tegelikult on bussis hea, seal näeb kohalikke inimesi oma igapäevatoimetuste juures, saab kohe selle uue riigi/kultuuriruumi tunnetuse kätte🧐 Bussis siin pakutakse näiteks alati istet vanematele inimestele, viisakas. Palju räägitakse siin vene keelt. Ma isegi muud keelt ei tuvastanud, võibolla sellepärast, et ma kahjuks vene keelest eriti aru ei saa, aga kõlas sedasi nagu oleks vene keel. Ja pool bussi muretsesid ja uurisid, kes need oma kohvrid bussi etteotsa on pannud, et mis peatuses need omanikud siis maha peaks minema. Ise me istusime bussis üsna taga, üks peatus enne oma õiget peatust hakkasime ettepoole liikuma vaikselt, sest bussis oli ikka päris palju inimesi. Ja juba arvati, et me tahtsime selles samas peatuses välja minna. Raske küll vene keelest aru saada ja end arusaadavaks teha, aga niipalju Artur ikka oskab, et öelda "järgmine peatus" 😁 Üks naine muretses lausa niiväga meie segaduses nägusid nähes (sest me eriti ei saanud esialgu aru kellest jutt käib ja miks kõik peaks muretsema meie pärast), kas me ikka õige peatuse leiame, et küsis Arturilt tema piletit näha... Muidu see liiklemine siin bussiga (nagu ka ükskõik kus mujal) ei ole üldse keeruline, kui kasutada nutitelefoni abi. Küll on see elu ikka lihtsaks tehtud. Sellevõrra ka muidugi seiklust ja segadust võõras linnas poole vähem😁

Õhtul peale ilu-und 😴 läksime me suurlinna tulesid nautima 🌃 Mulle alati meeldivad õhtuti need linnatuledega vaated mõnest kõrgemast punktist. Selleks sõiduks võtsime küll takso, 1.75€ koos tipiga cable car'i peatusse 🚡 Eestis ei saa selle raha eest takso kohapealtki ju liikuda😂 See cable car on siin aga kallis lõbu. 2000 tenget maksis üles sõit kahele😬 no, see on tegelikult vähem kui 5€, aga võrreldes busside ja taksode hindadega on see ikka jube kallis küll. 

Mäe otsas on lisaks telemastile vaateratas, veel paar atraktsiooni, restoranid ja suveniiriputkad. Me otsustasime sealse tagurpidi maja kasuks. Jällegi, poole odavam kui Tartu tagurpidi maja. Tartu maja on tegelikult läbimõeldum ja rohkem elumaja moodi. Näiteks oli siin küll uhkelt auto maja kõrval varjuall (no, reaalsuses siis rippus seal teise korruse laes) aga niiöelda "teise korruse" rõdule polnud majast ühtegi ust, olenemata sellest oli seal mööbel paigaldatud.. Ja maja seest ei läinud ka treppi korruste vahel. Aga võib-olla siin käivadki inimesed läbi akna rõdudel ja trepp läheb väljast teisele korrusele 😅 Seda me veel päris elust kinnitada ega ka ümber lükata ei tea 😂

Inimesed hääletavad siin küll palju, seda saan juba kinnitada. Bussipeatustes, ummikutes, linnas, maal, igalpool. Ja saavad üsna kiiresti peale ka.. 🤷‍♀️ Tegelikult häletajate süsteem on siin selline, et nad maksavad neid peale võtnud autojuhtidele väikese summa. See on nagu ühistransport, mida pakuvad juhuslikud möödujad.
Seni kuni me arutasime seal mäe juures bussipeatuses kuhu me sõidame, et saaks omale takso tellida, olid kõik hääletajad juba peale võetud, kes sama bussikesega mäest alla olid sõitnud. No takso me tellisime Yandexi äpist, siis peab kohe ka sõidu sihtkohta teadma, ei saa poolepealt ümber mõelda 😅

Almatõ ise on päris suur linn oma pea kahe miljoni elanikuga. Vaatasime seal Zenkovi katedraali, mis on väljast väga ilus ja värviline, sees aga käivd hetkel restureerimistööd. Jalutasime parkides ja sõitsime mööda vabaduse väljakult. Veel käisime Rohelisel turul (nimi on selline, sest turu maja on rohelist värvi💡). Seal müüdi küll kõike mis võimalik, alustades toores lihast kuni lasteriiete ja tööriistadeni. No mis kõik sinna skaalale võib jääda, lase fantaasial lennata ja põhimõtteliselt võib sul õigus olla... Kõiki turistide tõmbekohti me Almatõs läbi ei käinud, jätsime järgmiseks korraks ka 😁

🚕Taksoga sõites ei ole siin mõtet turvavööd peale panna, keegi ei tee seda. Mina harjumusest tõmbasin omale peale selle, sain kohe õppetunni osaliseks. Kandsin musta värvi kleiti, mis sai selle liigse turvavarustuse kasutamise tõttu jube tolmuseks. Mul oli tükk tegu, et kleit jälle pärast musta värvi paistaks, mitte hallide turvavöö joontega 😂😂😂